aopuhte võtan kaasa
et teed tunda viimks
siis kohtume jälle

kadaka varju poeb
                   ämblikuvõrk
ootab pärlikeest vilkjat kastet
puhmastes hõljutab õhku
                       hõrk tulevik

uudsete alguste vaste
me helged kui hommik
kuid aiva veel lapsed

nüüd ta siis põletab
hingesse jälje kui
koit annab alla

siis kohtume jälle