miks loodus meiega ei suhtle
see kõik on selle mehe süü
ei hoidnud hingepuhtust
taimetoitlus maski-rüüd

kord kihnu saarel kuldsel aal
siis kui loomad veel rääkisid
kavalmees lihaiha
avastades avavetel
kuivõrd kuiv mõrd on ikka kalamees
mitte meele vaid hea meelega
kutsus
tuli talle rooparvepõhja
külla
niisiis püüdlik siiakala
sõnas tõbras
ajas mulle
suri näh kogemata
koge matsin keeletuna
kui kiuslik-kisklik
aruarva haruharva
inimmeres ujudes
see merekiskjas tüüp kinni pistis
keres kõlisevaid
soovinälja roogi
igipõliseid
mustleivakanti pakkus
naeratades teiba torkas kala
kui roos raikus rüüp
halas
ja kutsus teisi tunnistama appi
et samal ajal kodus aga
su naine soojendamas eilse jutu pada
kodusiga tappis
põiktuul aimub tolmutõres
paljasmaa rohttärtsude sõres
ajuiva aiva haibub
kogeaisti linnumagusata
meele tunamullu mulla all
ärkpaisti rõõmu vaist
kädiseb lendloom
tulemiste sööja
kah meeletuna
varipidune majahubrik
söötis aiamaa
lõõmab
kirgvidu olnu kaja olemata puhklemas
pilgutuseks hoomsärp
ammu olnu loos
karjatus mõiklemas
siia rannamutta pista need
oma roojasitased lapsed
kui isa kusti merel nagu havi jahil
klimbina
keegi ju nägi
mees juhmakalt siunas käratas
ja kisas
riputas rusikat taevakummi
suures pühavihas
keelas loomadel sõnaõiguse
ja valikuvabaduse
palvetas kurja poole
vanajumal aga ehmatas
ning mõistis et lihasööjal inimbsel pole
kasu sest mõistmisest
ning hoolikalt karistas libataimetoitlast
sestap äkitse kõik kalad tummis
linnud vaid laulavad viisi
ja kariloomad teevad hääli
sõnatult
mees lõbus kuniks tuli saagilt koju
mõistab ikka abikaasa sõimujuttu
ja laste kisa-nuttu
pill pääs
püksid jalas
igapäevast leiba palub
loomrasva tilgub
suumulgust
anub
naabrirahva süüks