Jäine järv
            õhkõrn lumeküü üllite
lindude jälgi
            otsivad teed vetele
purikad tilguvad
            oksaraagudest
päiksehõõg alistub
            neis otsatuteks
vikerkaaremängudeks

kõlakaja kähisev vares
valgete tupsude vahelt
salamisi tõusvaid ülaseid

tunnen kuis tärkan
              kasvan suuremaks
vastuolud kaovad
              sulan koos lumega
kraaksatav olemus pürib
               juurdeolevaks
kui lahtun kevadeunelmas