Mina, Elu; Ogara oravaga

Elu (küsivalt): Ogara va? Aga ro?

Mina (kaeblikult): Oo - varaga agara, (kaeblikumalt) vaga ora ara...(väga kaeblikult ja ohkega)...og, agara ara voga...

Mina: Mõttepaus,hoiab tagasi nuuksatust,
lonksab teed (po arheologitsheskii) ja niisutab keelega huuli.
Vaikus.

Mina(hüüatab meelehitlikult): Or raga govaaa!!!

Elu (kaastundlikult): Vaga rao agora...

Mina (läbi hammaste, silmad punnis, tigedalt): Ara varga agoo!

Elu (tsiteerib elutargalt): Ga, oo gara  vaga, oo gara vaga ga...
Elu (hoiatavalt): Oga aga ra, varo!
Elu (annab nõu): Agara, orav oga.

Mina (nõustub kahtlevalt): Agara oga - orav?

Elu (kokkuvõtlikult, enesekindlalt): Ogara oravaga.

Mina (mõtlikult): Ogara oravaga?



---------------------------
Kummardus Laabanile ja Ahto Mulla "Loomade Elule" :D
Kui pärast kirjutamist selle kõva hääle ja õigete intonatsioonidega läbi lugesin - naersin nii hullusti, et tõmbasin suitsu kurku, köhides ja naerdes kukkusin toolilt maha :( Sest lõpuks kui lugesin 2x "ogara oravaga" olid need muutunud täiesti mõttetuteks häälikuteks - seda ma naersingi ;D Ja ka seda, et ma tundsin, et ma olen tõesti elanud selle ogara oravaga.... Ja ka ise üks neist ogaratest oravatest ....