Kui lahkun...

Kumiseva eha
maa keeb ennast üle
mõrkvete vahuvälkne päli
sund tõuseb sügavustes

Sulus aval tühjus tõmmat
pähe ärköö musta kesta
õmisevat arust tärkvad tähed

lohiseb saabas ustval asfaldil
tuusva pinnapealset auru

unara luure aotahku