Emale, mälestuseks.....
ei tunnistand, anna andeks
et lahkunud kallis
meelehääl, tunne tardunud noolena mööda
mu näratus – naeratus märutseb ei hooli neist hetkedest
kui määramatu- röögatu kahiseb roovikus
haugatus, ehk pääsen sest rajusest pöördest
minek on soovide ulmas ja kannuste kõlavais retkedes
ka ranniku paaside kalkel on värvide möiratus
ei tahtnud, anna andeks
et keeletus hallis
ma ei teadnud siis, et tee on nii pikk
ja joosta tuleb nii kaua ja palju
haljaste soovide pilgutav virk
jäi soiste oigvate mülgaste varju
kui kulgesin edasi
Ketil otsa pole
või on tunnete kütked nii pikad
et mängid kui nutad naeratad pilkad
jäi mõistmata, anna andeks
ei suutnud, et kardan
tuli heikleb paadu mandunud kiired
olgem tasa, nüüd olgem tasa
vaid vargsi hiilime, hiired
puhkleme laulma,
soiguma teele langenud krõbedaid lehti
et tuul taeva kannaks neid
ja pilvisse puistaks härmhalliga kaetud
erkheledaid kirjavaid ehteid
loojangus
anna andeks, sest valus oli ja on
ja siiski nii armas
---------------------------------------------
.....ja vaevles pikalt enne seda Parkinsoni näruse tõve küüsis. Mõtlemine jääb kogu haigusloo ajaks selgeks aga keha ütleb tasapisi üles ja lõpuks oled halvatud. Paralysis agitans - ilusas ladina keeles.
Ja minu mõtlemine jäi aiva rohkem segaseks.
Elan eestist kaugel - vahel harva iga paari aasta tagant üks lühike tirts ja tore lugu. Ja iga kord kui ema nägin oli tal halvem.
Viimane mälestus; aias ratastoolis, päike hõõgab, ta jutust enam aru ei saa, istub mu lastega ja maalib koos nendega näppude abil, silmad säravad. Ainult silmad. Vanaema istub ta kõrval ja pühib aeg ajalt ta suunurki, paksu ila, sest ise ta seda enam neelata ei suutnud.
Ja mul oli õudne. Veetsin seal ühe päve ja ülejäänu peitsin-puhkasin-pagesin isa juures...
Lihtaslt keeldusin uskumast ja teadmast...
Kartsin...
...ja salaja soovisin, et lõpp tuleks ruttu. See haigus sööb loomi kes TEAVAD, ja tükk tüki haaval, ja AEGLASELT.
Ja oma argust suudan alles nüüd tunnistada.
