andnud aeg veel kuulda tummehmu heli
langeb ogapiigana hingekääruhauda
lõhestab kütkivaimu; roigu lahtu pingepõli
hajub aheraamiaim
pilgu
hetke
rahu loits
leban viisiväljal kuis eretembuk õitsili

viib meeletaju härdunud avahaavast
ängpurskaevutalgud; rammestuseilu puhkepäli
krõbekalge raevuloiu vaga soigusõge
loobu mana manu haihtub valu
siiraseselges võlvalguses vallatuks end tõden

vaikelu surve all niriseb
kastab päiselt kõrbenud
elamusemaiamuru

maine  maine
maja auto naine
lapsed raha töö

öösel vähkred voodis
hambakringlikade sööb
naabri munn on suurem

Sõrmist langeb tähti
mu ilmapiirile
helin olnuks pihustub

hääletu keeriste sõõris
tihkub aimukäsile
andeks lapitud keelele

rändrahn igivestisülev
varjupaige põrmu
loovines videvikusilm

joonisjoovis jäänukk
teesklevas lõõmangus
alistunud puuteõrnustunne

keelavalt hellitab palet
külmi ilupisaraid
leekkildus kalevalguses

puruvana unarusukiir
tahkunud sinaune
algeks antud alatuse

sõnu
hüvastijää jäänuk
võlu

Orgaaniline koduaed

Istun siin väärisunud
tarkvara riista kõrval
ja taon isupihku
sattunud ablastsirgukest

Mis sest sulilisest saab ei tea
sest soojale marjamaale
tihkulendan
ma alabasterüsapea
maarjamast öö tsirkusest

Poes maasikamoos on punane -
peedivärviga su silmsuu paitab
industreaalne maailmaomamisevaev
kui kinnises purgis lõhna ei ole

Värsketele mammumaalidele
pritsitakse kihavast ihamammaaljast
iidüürparfüümi peale

Parem lind peos kui
katus eel sõidab
pulbib
peas indhüüdu

armutult publistikatsioon
ja väljamõtte kehastus
Et end ilusast müüa teen
oma tolgutised pealtparemaks
valin õigustav sõnu ürglemetskyst
solv-soigujoonist solki kaabin
riisun vahtu katlas keevast
kodukotus kasvand moosist

mu marjade ihukaitsja
katki musträstaraibe
peenraserval
teibas

vants pikk
aeg lühike
tikk ja piip

lõpuks tuli
viivuks rohule
lebama

võta mind
ma olen
kehatu

õpetas last
valetama
ütles
ütle nüüd et
rongi rattad ragisevad
vaesekesel nutt sest
ei olnud rongi rattad
hoopis
tlammi lattad
lagisesid
lahutult

hääb
mäletan praginat
tahtmist kõhekeha
juurde tulla põiklevalt
lõkkelõõma pööris
ööliblik olematuks
sööb

Seliks kuis seniilne
uni meelalt tiirleb
ei anna aru
alla
vägivallasõdasalgab

muster meel siivutu
riivab suupõhja
kimeleb
Tee mulle veel
uppudes
lusik

kuradi kukumallik
võta see lits/p/aju
hiirekõrvas
kallis vallatusuurpiiritus
vii juhtmed
lühises vits/p/ajatus
kurtidesundühendus
pimedas
ime mu muinas
lugu

röövpuugitraditsioon:
vähjal

ainumal purjepaadirisul
üksinda mastis
liputaja lehvib

pakku pehanud lapse
hirmloom
silmnägemuse kriimuks kisub

särgi viskas vette
veest püüdis särgi
veel kuis vetikuis

kaanidest kihavas
anumas aiva ketis
peninukkidele
pärispärgi hauapakus

pärusmaa pärakas
karikarje kakkund
pävitajaid päevade küüsis

äratas ettevõtte ühtlustunni
co-operaator
juurutaja
juurdleja
mõtlik kuri pilvepuri-
kas
märjad märkmed
olnud ilus-
asti masti

valge libaloo tiival
sabasest armust
sarvikloom sipleb

pilab piilub olemusepilu
kiht kihi haaval lihaiha
koorib sinust

pillab
protesteeriva protsendi
karjäärimulguliivast

koonud koondu kooldu sootuks
soovib
igahoolid must-
mulda kasta proovib

seemet küllaga külastab-
küllastab kullakalliga
kehastab
et sinu und ei hülga
kui padjapõhja ilastab

kõhe paadu
pillapalla balliga
manu manajate sugu
lüngas armastuse lugu
unnad vees kähinal
undab
mees

uimavallatusesunnis
uima valla tusa sünnis

vähina hirmuta
vähina armu
vähina kuis

raipesööja silm punnis
punaroosat
tulevikku keevalt kiidab

rooskab asjaoluselgatuse
päras helget ravimuda
määrib supervert

valid usu
rusuv traditsioon

ära sa soola ja tilli unusta

miks loodus meiega ei suhtle
see kõik on selle mehe süü
ei hoidnud hingepuhtust
taimetoitlus maski-rüüd

kord kihnu saarel kuldsel aal
siis kui loomad veel rääkisid
kavalmees lihaiha
avastades avavetel
kuivõrd kuiv mõrd on ikka kalamees
mitte meele vaid hea meelega
kutsus
tuli talle rooparvepõhja
külla
niisiis püüdlik siiakala
sõnas tõbras
ajas mulle
suri näh kogemata
koge matsin keeletuna
kui kiuslik-kisklik
aruarva haruharva
inimmeres ujudes
see merekiskjas tüüp kinni pistis
keres kõlisevaid
soovinälja roogi
igipõliseid
mustleivakanti pakkus
naeratades teiba torkas kala
kui roos raikus rüüp
halas
ja kutsus teisi tunnistama appi
et samal ajal kodus aga
su naine soojendamas eilse jutu pada
kodusiga tappis
põiktuul aimub tolmutõres
paljasmaa rohttärtsude sõres
ajuiva aiva haibub
kogeaisti linnumagusata
meele tunamullu mulla all
ärkpaisti rõõmu vaist
kädiseb lendloom
tulemiste sööja
kah meeletuna
varipidune majahubrik
söötis aiamaa
lõõmab
kirgvidu olnu kaja olemata puhklemas
pilgutuseks hoomsärp
ammu olnu loos
karjatus mõiklemas
siia rannamutta pista need
oma roojasitased lapsed
kui isa kusti merel nagu havi jahil
klimbina
keegi ju nägi
mees juhmakalt siunas käratas
ja kisas
riputas rusikat taevakummi
suures pühavihas
keelas loomadel sõnaõiguse
ja valikuvabaduse
palvetas kurja poole
vanajumal aga ehmatas
ning mõistis et lihasööjal inimbsel pole
kasu sest mõistmisest
ning hoolikalt karistas libataimetoitlast
sestap äkitse kõik kalad tummis
linnud vaid laulavad viisi
ja kariloomad teevad hääli
sõnatult
mees lõbus kuniks tuli saagilt koju
mõistab ikka abikaasa sõimujuttu
ja laste kisa-nuttu
pill pääs
püksid jalas
igapäevast leiba palub
loomrasva tilgub
suumulgust
anub
naabrirahva süüks

Järelhüüe ühest põlenud majast

Minu ahjul on mitu luuki - sääl

tekitab pinget ja soojendab pääd

inspiratsiooni elav leek

Ühest luugist pisut etanooli juurde lisan...

kadukõnnis tühi olem
väärvaatevinkli
kinnikõlikõla püha valem

lahtu seletad ja kraabid
neid ünkpuikeid
anuva anuma kurdest

mustri su meelest

sean silmile

täis hõõgvaid auke

tajuda ehk suudad

eelt mis tuleb

su kõri lahti puren

minu hinge saagid
pilbasteks
parem
+

Puiesteepervel lebab igapävavale
            kuis täiuslik tõde
  
     ei tunnista              ei tihka
     ei üksinda               ei ihka
     ei igavesti               ei vihka      

     ütlen            ma        igatsen
     ütlen            ma        armastan
     ütlen            ma        loodan
     ütlen            ma        usun

          Sinusse põletab päev
tahet olla olemas mu sõlmragastikus
                     võrgus

Laabanlik rikas lihahari:

Õnnetu liha-hari, kas
õnnetuli (haha) rikas?

Haarab mõttetu kiusatus
end kaotada ära kuis
värvide helisev poolus
kisub ja püüabki ärat
kutsub ja meelitab
sinna kus
TÄNA

Lumetühjus
kihiseb sinkjat helki
vaevane täiskuu
kuulata võib heli
verdtarretamapanev

teed pinnal jagunevad
mitmeks sisesunni haruks
segaduse mõistval rinnal
on isemoodi jaotus

Kangelased.
langetagem pea
Mälestagem

välguvalgust
hinge tahe enesele
läita tõrvik mustal
veetul lahel

peegelpildi palet silmas
mitmepäiset lohet
kuldset
igaveseks neetud

Su süda on kusagil mujal
silm sihib lõõmavat ankrut
maas kihi räpasel kujal
kalk-valgust ei mõika
rivis lebavaid kodutuid
võikalt koolvaid noori rauku

tunded ära on vististi seal
kus pilved ja päike ja tähed
uimhurmvate lillede seas

tead
on ulmades õnn
Sa lähed

Teed ajuvad laulude saartele
udukoor kumavälju varjab
tihkub süütu südamekaartele
unised loorsilmi pärjab

nüüd oleme teel - me liigume
jõudmata ootuste punkti
lumm libajail voogudel kiigume

uimaselt ujudes
väärkujude sompi

aopuhte võtan kaasa
et teed tunda viimks
siis kohtume jälle

kadaka varju poeb
                   ämblikuvõrk
ootab pärlikeest vilkjat kastet
puhmastes hõljutab õhku
                       hõrk tulevik

uudsete alguste vaste
me helged kui hommik
kuid aiva veel lapsed

nüüd ta siis põletab
hingesse jälje kui
koit annab alla

siis kohtume jälle

Tule mu kallis
võta mu sõrmedest - lähme
ja plätserdame koos paar liivakooki

mäherdune määratu
ülev-ülistav tunne
teada kahtluse varjuta
olen kõrgema eesmargi
                         teenija
mu püha tiitel te küsite?

Osanik Liivakastis

Sügis
lumelootuse küsitav huik
mis kutsub ja kamandab:
Nüüd sa minuga lähed
soontes ootuste pragisev tuik

Mõtted pekslevad põrmus
veel valad tuld mu aimu
hõbehõlsti kaledat loojangut-
sametkoidu puna-sinavat õrnust

tähesärpide kuljustes, lärmis
üht heljuste vaikivat suud
ma tunnistan kirjavas särgis
kaetud härmiga pihlapuud

Maa keeb ennast üle
mustvete väiklev päli
sügvuste süles
mõrk tühjus tõmmatud
on rohesambla põuekesta
kõmisevad aurus peeglisilmad
kuldkahvatute kääbkoivude
üll riputud kuu soojade udude üsas

gaala võduka kindrali auks

kaera
kiles hulpivad
sea x peki x tükid
rivis aiva tiidsalt lauale
kui isu täis ja pisarpiisab
lükka nood sõdurid
laua all koertele
tee toosti
liha
ohver
isandale
kummardus
kogu meelel lõbu
pakud suured tükid
ilutuld silmalauka piiritab
suu määrid mustaks
kohaliku koksiga
kaasvõitlejaid

mäletsedes

tobud
mina
elus

Siis üks ekstra krooksatus sõbrale

Vikerkaar on ammukaar ;

Kaardu on kooldu ;

Mängima on kehastama;

Vikerkaaremäng halastuses nägudel

on siis

ammukooldekehastus armis palgeil

edasi krooks-kraaksu ise,
sest mina enam ei suuda
neid konni ja vareseid kontrollida

Jumalaga, Insallah
kismet
privet maybe mañana
manaja

sõber tänu


nah ema helistas 
ja sõnas et käisid külas
vaatamas

hea meel tänuvõlgu


ise võlvitud puude all kainena
täis heljusklen võlvides


morn aheaedik sirutab 
röögatu peopesa 
kuhu puhkama heidan

Kui kaua? 

suvi tuli taga
meelas

mälumata matta neelas

tunnistan neid tunde kui väga vähe pime
aga ikka pime

hääl armas meenutab - sa ju näed
(kätte võtab kindast käed katsub)
tunnetan kuid
ei näe

voogab õõtsub aeg-maha loen
(oskan üle lugeda)
arul lühikesed jalad
(ei oska ära mõista)

aastaid juba

Kraanikauss tilgub
kraani kauss
kraanist kaussi

mölakas silmi pilgub
pilgatas pilgates

vereohver oma loojamist ilgub
roetamas

värav teeb hääli
õuna-õnaraed maigutab-meeliskleb
keelitab keelab
kiunub rooste hingi

pilkab näljast ja arust

aknast kumavad kummavad
purgitud silgud
kummis taevas lume vastu heldib

sulusilmades

Ulmad kui seened pärast vihma -
pilgu kutse - kas ihkad?

veelt vastu pilku häiliti kuu
helgelt ja kaledalt
          säbrune soovide tuul
                        väitsu lihkab
niutsatan haledalt:
                          Ei tihka

Tuli katab kodu
kui surun mu küüned
                 tundmustes
                          raevune
                              mõnu
nii vibuna kaardun
lookun taha ja leekide
                            meeletut
                            määratust
                             hindan
kui põlev koda
kord tahab
ei taha
et jääksin ta rüppe
            nii kindlaks
ta lõõmab mu ümber
vabastab mõttest
nüüd leegitsen tuhaks

Rahu kui kevad tärkab
lilledes peitub ka rohtu
mis vargsi vallutab - märkad
üht meeletult lõhnavat ohtu;

Kuis pührdaks laulude lummas
lubaks end ära kanda
lillede hurmavas surmas
end rahule lõplikult anda-

unustab udused väljad
jalad mis sulbises vees
üks räbalais katki ja näljas
närbu luitunud jumalamees.

Kas leidsin ma õnne-kas leidsin,
küsimus kumamas peas.
Kas lõpuks, kas leidsin mu õnne,
keerdkinnisoov edasi veab

silmpiirile, kus kohtuvad tähed
leida rohelist, kaetud kullaga saart
jõud otsas, kuid ikka veel läheb
kui vaagub, nii vagaselt maas

südamest kukkunud lootuse palistus
silmile pori, kõhetu keha vajunud mutta
on hukkunud rändur, ta ääretu unistus
hääletult jäänud vaid nutta,

kuid hinged ei nuta...
             ...rahu kui kevad tärkab

pikki köörakil kulgevaid
kajalikalduvaid umbteid
ärevalt diagnoosid
appikarjeid kui hiilid
siis tea

Pimedas on asju mis teavad

Näha uhket

Jäänuk miskit mäletab
mõtlikult suud mäletseb
sülgab läbi harali sõrmede
ja mööda kui tatt libiseb
randmele käsivarrele
tilgub küünarnukist
Etskae. Libaloom
Sülitab olnu ja tuleva peale...
----------------------------------------------
loodan ehk jätab tõmbamata
alla oma ilusad püksid
kui kakkima hakkab

Haud

Tule mulle järgi
kus viimate mängitud laul
täis kõhedat härmi
ja vahendunud viivuks
õitsnud kuu
pärgis

istub õhtuheilmas kägu
kuku
alla oma koduõdurõdu

minuga tead
kas kummalist ja kole
kas hääl-helinat-helkivat
kas lapsukest
jumalale-rumalale ohver

või hoopis
inimesi-pimesi juhmalt juhtuvaid
teeservipidi tõttavaid tõkkeid
lõhmus-lõkkeid võhm väljas uppuvaid
õlekõrrest-õlleküllast rippuvaid

uhkus uhab üle
ülev-süle laseb oimavalt pähe
kahetsus kuuli kui kukud
Nüüd hüppa

Küüsis inisev kuu
hämaras tunnistan
tõde
mida suu
keeldub sülgab
aoahku

Ammuks see oli kui
              kõrvad veel küljes
elasid ilmsi olnus
             ja ära kukkusid
olmi kuhu suunda pole jälgisid
painutasid varre otsas silmi
näha nägematu jälkuseid
mööda verekoerakoonlasteed
                        rada nuhkisis
õudu ammu olnud eest
                        peitu pugesid
lõid neid lapsi risti külge
ise rippusid

sajasilmne sisalik
karuteene tegija
hää laps või paha
süüa juua tahab

mats nats kisu pats
mõnel on teine saab
pane jalaga see saks
ruttu muidu ilma jääd

siis püüab pilku tahab olla
tilkuv tõbine ja kole
tuleb uksest sisse
Jõulupõder Polev

Annab pepu pääle laks
kottidesse kohuvapohu

Tuha kummav olek
olla olnud valguskuma
päevakõma

Rammutu ja kasin
hukka läinud lapsukese asi
väike sõbramasin

Vaikiv voodiservakõbi
tillutasa kajavõbin
hoolimatu tuulesahm
pahn pahn pahn pahn
oh oietav alluurne asi
õmisedes alla lasin
                           lipu
olla esimene aegluubi
                           tipus

Pakku!

Toona - väga ammu
siis kui polnud
tegi tuli võttis
ajas hingest välja rammu
nagu igapävatõbegi

Huikas sisse silmi
püüdis kaasata
sulges salamahti ringi
kinni saamata

Põnevalt nii jälgis silmsi
jättis jälgi hingesse
näitas teisal olnud ilmi
elu hõbevalget imet

Jooksin pimesi

Esimene: Palun, aita laita
Teine: Näh, viga
Esimese: Siga

Kähkukas

Jäätis kui jahuti
tõsine rahusti
keele all vahutab

Sulab lõpp kähku

Öö on kustu ja tuba läheb tasahilju selgeks

põlismtski konidest mühisedes kasvab tuhatoosi seest

väsind pinguldunud sõber otsib mõtteidu alget

no mis sa otsid säält kus kõduvik on sees

on uinumine üsna silma-kulmu piiri taga

just kukla-lauba juurstiku vahepeal

vaikus tabab kõrva

haavab

kas veel ehk tassikese rohurahuteed

sa aju terita ja ütle mis sa tead

aeg möödus

saigi kollitavast mõttekiilust läbi

maast-ilmast

edaspidisest

kaduviku laulust

sa haara kivikõvalt rinnust lootus

taga sõpru-tuttavais ju ka

räägi

suhkur

lusik

tunded kõlisevad laua pääl

hammas võta hambast ja silma haara silmast

elutarkus juhtub igapäev

noh ja nüüd

male lebab liga-loga loigus

veel üks sigarett või hoopis koju maga

ah mis

võta tekk

ja siin põrandal võid ka

ohh on juba hilja rongi taba

päev on pees

võib südapäeva rahulikult maha magada

Kuda sind ää söödi?

Häilit taevakumm
välja heit võrgu
koidik päikest kasvatab
heledama algusegi lootost
peibet nõretab

püüda sind mu väike putuk
ärksid hommikul
hõõrsid unisemad silmad
ruttsid saagile

Ehk kihutab pilvi
koidiku piitasga ratsamees
kui kiirgab kuldvasikas

Ma tunnistan
tean ühte mängu
mida ausalt ei mängita

On kivides naeratus

Kandunud algused
võmaluse korral ava silmad
kahvatu koer
värvitult sipleb
Kalgenduva valvsuse;
Hoia eest, kui sulgi silmad,
magav triibuline kass
teel tööstusjäätmeid
ripneb

Kaarduvad koivud
aeg
ruum
fookusest väljas
naer
pisarad
nõudliku pilguga
sina
mind
no tule siis ometi

tunnen pahameelt
kordad kõveraid mänge

Tõuseb
palehigis kaja  mällu
kord olen juba olnud

tulla - taas näha kuis
hinged süttivad kui
                           kellad
kõmiseb laul
        kumetumedamalt
                            hellalt
võluringis tantsin ellu
                            olevat
                        muusikat
taas hooman-ootan
                             armu
                           heldust
jälle rahutum-vahutav
                             soovi
                             joonis
hääbub
aeg
kui kitsas kuub
                        talumatult
                             soonib

unarvaikne adu-viirg
kellade laulu peidus
taasolemine on
                             hoid
                           heidik
                               piir

Teist rüüd vaid proovin

Aastalaine

sillerdav oja
kirjatud puud
leht laevaks

külma keel
tuisku ajab
uisud jalas

valge vaht
kividel keeb
puruks paadiga

purpur loojang
surnud kiil
kala saagiga

Kord aukus näoga vanamees
ütles:
Poiss, vaata elu
Vaata teda, saa aru
et ta on mõttetu
ja ela

Nüüd ma siis elan

Ähvardan!

Seest siiruviiruline
pealt kullakarvaline

Ära puuduta mind!
Olen ta sugulane

TUUT
ohver on ju välja valitud!
Tee
Tee seda!
Sõida alla
aja alla

Alla mulla
kulmu pääle
musta muret
silma pääle

Kuidas sünnivad kaasaegsed

Steriilne keskkond
Kõik on puhas -
tiidsalt valge

Väikse lapse
väike alge
            loode lamab
                          teel
inkubaatorisse

Ukse tahga sosistasid
mustad ristid käel

Surnukuuri viivad

Ambulatooriumis
võeti tal otsast see jalg mis
lömastus kiirabiautos

Teel haiglasse nüsiti teist

Verine lõikehein
Tuhanded inimesed rannas
liuglevad üle
ja lõikehein saab veriseks

Kulgemine

Istun üksi keset teed
Nemad,
nemad liiguvad!

vankumata põrandalaudadel
pole käia mingi kunst
Kui nad moodusavad ühtse terviku -
põranda

Ei tea mis tunne on
mäletsen
Tõuseb alt üles
vahetevahel kurku
pooleldi seedimata toitu.
Hapu.
Hommikul ei olnud aega
hästi närida
suuremaid tükke
katki hammustan
Nüüd ei tea mis tunne on

Üksi kodus

Kõht koriseb
Nälg
kapiuks käib
Mh! Tühjus
Hädas hooran kuivikuid
Kuid siis! Heureka, ta tuli
Ema, käes pungil toidukott

Kahe kuhja vahel
pole olla kerge
kui valid ühe
on teine solvun'd

Mõistus tuhmub
jama tuleb paberile palju

Aitab, magama!

Sinine tühjus mu hinges
matab mu maha
Tahaks vaid lesida
teha mittekuimidagi
Olla kellelegi pinnuks silmas

Sõnadest
ehitan maja
Et sõdides enesega
oleks midagi purustada
              ja tunda võdurõõmu

Inspiratsioon

Valton kirjutas.Oli kirjanik
Elas täiesti tavalist kirjanikuelu;
Varjunimi, kirjutusmasin, välivoodi,
villane kirju tekk, paberit ja
palju muud vajalikku

Onaneeriv pagar

Rähmakad räpakad käehoobid
vajuvad selga talle
Ja iga päev peksan
Kui kord tõuseb
taon maani ta taas
Ja jälle kerkib ta visalt -
mu töö
Olen pagar, tainast peksan -
sõnavahtu

Anatoomiamuuseumis
Kõik on ilus ja värviline
Punane sein, nishid mis klaasiga kaetud
Ja nende ees ja sees
kõik mis ühes anatoomiamuuseumis
olema peab

Jää varjab silmapiiri
tõuguna tungleb
piki ajastu telge

Aeg - põhjatus hakkab
tunnete udude kiikumine

Torm peatub - hetk
Igavik lakkab

Igiliikumine

Tõttavad laiali
erkheledad silmapilgud
kasvõi näiteks see:
Tuli mu juurde
Tere
Äratundmisõõmus
hüppasin püsti
kuid tema
vaatas arusaamatult ning küsis
Millal sa mulle selle moosi ära tood
ja muideks, mu koer sai
kõhukrambid

Vajusin oma kohale tagasi
Lööduna nukrana täis häbi
Ning sõnasin tõrjuvalt

Varsti

Sinine valukoda
aur tähevööst;
Pilgutab mõistmatult silmi
ärgates nukk

Sündis täiuslikuna,

järjekordne kalliskivi
on poetatud inimkonna sekka

Hümn loomingule

Sündisingi rauda raiuma
sitta suhu sõtkuma
Raevuleeki hinge sisse
naeru tagasüdamesse

Läbi tumedama aja
ajab lootus* lapsukesta
heitama ühte vete pääle
Teista vete vahele

Ei ole tõsi see
mis ma kirjutan
vaid see on mu hing mis
samuti tõsi ei ole.
Seepärast parem valetan
ja kõik usuvad, sest valetan isikupäraselt

Vale on tõesti saanud
tõeks
ja tõde valeks

Ja sina, patune jumalasalgaja,
saad lahti pärispatust

Mõistuse kutsuv-kustuv heli
muudab võlu vaid suuremaks.

Et tõliselt mõista,
tuleb elada näiliselt täiel rinnal

Koerad lajatavad
                     oma kajad
linnade seinte vahele
Palju seinu
                  palju kajasid
Ja ei teagi enam
                       milline
neist alustas

Sinust mu
mällu on jäänud vaid
pilt su voodikohal

Kaval kassipoeg
sealt vaatab vastu
ütleb:

Oledki vahel

Sire elurõõm
Ei või vaadata
su silmade vaakumisse
Pilkav-torkivalt
kraasid
kui traatharjaga.

Kas ka teistes südametes?

Kõhutäius -vaimutäius
Kui kõht on täis
võid valitseda
Siis öeldakse:
"Oled rikas mu kuningas",
ja sa võid valitseda

Hõbedases kaselehed
seenekübarad helesinises taevas
Hoo Hoo Hoo
naeran
ja venitan end edasi
nagu kallerdunud sült

Külm on
ei viitsi akent kinni panna
Kägaras voodil
kuulan kuulan kuulan

ei viitsi vaadata telekat
Ei viitsi magada
Ei pane akent kinni

Isa targalt sõnas:

Kord käsi
kord perse

kullamullas
mullakullas

vaheldumisi

ANONÜÜMKIRI

Ärge arvake, et ma valetan
sest ma ei
              armasta
                        valetada

Miski voolab
et tulla
ja mässelda-
unes näen oodatud pilkeid
Üks tädi
mu kõrval bussis istus

tõstis sõrme ja ütles
Võin tahta
et põletan välja su hinge

mu
oluhelind
sibab siia-sinna
säeb minuteid ja kella
hääl tuules vahtu viskab
                             rahutult
mõrkmagusalt kume kõlakaja
                    vilguks tunnistan
                                   sellalt
tukseid kuulan
mis tehtud ilmale
maailma

tunnetatud viivu/vaevas
tunnen

tundeviivulootust
ajalõikkust
hoovust
elu

Heidet õitsvast öö
kaitsvast hõlmast
pühib koidik
heade soovide laipu

Heli toorutsev jõud
on koormav
Sisinal koob võrku karje

Suu häliseb sõnu
Häbistab

Põrunud õnn ei purune
ehk jätad mullegi
väheke oma hullusest
Loodan et näen sind jällegi-
päev

METAMORFOOSID
Öö
Kollane leht õõtsahtab
tuulevaikuses sillerdab
libiseb tasa nahkhiir
nii nähtamatu

Säilita selge mõtlemine

UKSED

Kõiksuse
             öö kumardub üle taeva;
             kumandub maailma avar-
                                                    uste läbi
Vaikuse
             pöörane paine;
             pinge lahkub loom-
                                                    uste läbi
Olemuse
            talumatu püünisvõrk;
            vaetakse tulem -
                                                    uste läbi
            
            hinnatakse samas-
                                                    uste läbi

Silme kummaline saatus näha
hinge nende ava u s t e  läbi

Kui magades ma ärkan
tean:
Maha ununend on tahatuppa
tunnetuse sinisemad pärlid

Võin konnata siis ringi
kõletühjas suures ajas
et oodata ja panna
              hommikulle nimesid

On läinus kasvama üks uks
mu teise elu ruumi
et varjata ja katta kinni
sääl pesitsevaid
                talumatuid imesid

Mul käis
uni külas. Võib-olla homme
samal ajal kohtame jälle oma saatust
ja põgeneme ta eest
ilmsinägemusse
Hetked lahkuvad mälusaartele,
kõik ei ole väärt ruumi.

Aeg sähvatab kaoses, et
hajuda     ilma     ruumita

Toorus ajab upakille
noorus neljakäpakille

pillasiva pisara vanamehe

Langenud
tõstetakse elavate üle
Sarjatakse hauani

Oli üks hetk mil teadsin
et olen nagu laul. Või see teine
kus vesi ; Üks lõpetamata ootus
Sügavusejanu kaevul

Hetk. Hetk. Ja kolmas.
Vorm hajutab end taandudes
sisuks minu hetkedesse
Nagu vabadus peidetud tiibadesse

Sääl teisal jälle
ta venna vikatisse

Biomehhaanika

Kullaste kuusekäbide vahel
vilisevad suurtükikuulid
ja sääseparv keerutab
paaritumistantsu

Glenn Millis
nägi hobust
ja ütles: "Hobune!"
Ja uskuge või mitte -
see oli tõesti hobune

Glenn Millis
nägi lehma
ja ütles: "Piim!"
Assotsiatiivse
mõtlemisega
oli tal kõik korras

Glenn Millis
nägi lammast
ja ütles: "Bää, bää, bää!"
kraapis kukalt talumees -
Näh, jälle lollid linnast
kesale lastud

Glenn Millis
nägi siga
ja sõnas
sulaselges saksa keeles:
"Eine kleine Schweine!"
Mille peale suuremeelsed
vabastajad ta maha lõid...

MANIFEST

Väljakul plaadipoe kõrval
on kivi
Kunagi astun ka sellele kivile

  VAIKID


 Targem


   oled


   ilma

Kus maailm lõpeb sealt algab
lõpp!
Loogiline kas pole
Hakkaja mees ei hakanud
Tegija tüdruk ei teinud
On's see maailmalõpp?

Ei Härrased!
Sest meile jääb veel paradiis.

Oled haavatud
haavatud
Su neitsilikus
su puhtas ihus
on haav.
Pühadust on rikutud

Sa ei meeldi mulle enam

Tammepuust treitud sihvakad
sääresambad
kaarduvad
lohakalt üle tooliserva.
Harkis
varjav kangaserv üll.
Sire kaelajoon lõpeb
lõhnava helepruuni raske kuvaldaga
mida silitan salajase rõõmuga.
Tulid kui ilmutis
istusid mu toolile:
Nulliga paluks

Mu elutus kompenseeritakse
muutun kümemaks kui külm
olen palavam kui päike
Mu elutus kompenseeritakse
langen negatiivide sinistesse miinustesse
tõusen positiivide punastesse plussidesse
Mu elutus kompenseeritakse
vajun sügavusse
tõusen kõrgustesse
kuhu kellegil
asja ei ole

Taon tuld ja silmi välja
heiastusist mõtteist
näen pildikesi
Voolab mööda niriseb
ajudes sositav rõõm

Siin on veel
Võta juurde

Toovad teemanteid ja tuuli
veeldun'd vahu vikerkaared
Kohmetult raputab vanamees
võltsilt heledat hammasterida

Tiirane öö pakub ju talle
oma kuumavalt tuliseid huuli
Üks uppunud igatsus temas

elujanutsemas

HAARANG

Ennatlik otsus
tabavalt kiiksatab;
Tasa!

Tean üpris hästi
millega
millal
kuidas
saan hakkama.

Mall lollus
sai nalja
Hästi panevad

Kas näib või on imeline
silmjalt paeluv hetk:
Olla vigivirmaline!
Firmjas meesteretk

No naesed - naesed
kos te ollõva?
No koja poole rutake
Kui tõstva õkva
klaasi maidad
siis pillige
et mängu inimtunded võtate

Jah andke lohtu
sõbrad - kaimud
Käib asi üsna käbedalt
sa sülita ja astu sisse

Siin meie poole külasse

Õliselt naeratav tädi
leti taga
surub pihku punti:
Esimesed sel kevadel
kaup on aus
10 krooni

Võtke aga ära -
rõõmustage tütarlast!

MAAILM
on nagu kodukotus mu hinge kohal

Tuleb minema hakata

EKSTAATILINE

Endine seisukoht
on jällegi maksev.
Me liigume siiski!

Tohter! Härra, palun aidake!

Mu hommikud on selged;
kui tõusen,
             hambad harjan
ja lendan,
et hiljem öösti
mu silmi tabada võiks sõba

Vines-ilmsi
             sootuks oimetuna
hing-ihu alasti
             taassündinuna
just tõusta kõrgemale endast,

tunnetada tõusvat lootust
             verivärske
                    tõrvikuna
            

Iga hommik
naeratab hambutult näkku:
"Iga alguf on rafke,"
susistab ta
haisvate tüügaste vahelt
                          pahvaka piirituselehka
"Ja...keerelgu fu ümber
elu ilu
kui avarhingel finna lähed!"

Viibutab nikotiinkollast
nimetissõrme
ja naerab mürinal:
"Vaata ette!"

Mina, Elu; Ogara oravaga

Elu (küsivalt): Ogara va? Aga ro?

Mina (kaeblikult): Oo - varaga agara, (kaeblikumalt) vaga ora ara...(väga kaeblikult ja ohkega)...og, agara ara voga...

Mina: Mõttepaus,hoiab tagasi nuuksatust,
lonksab teed (po arheologitsheskii) ja niisutab keelega huuli.
Vaikus.

Mina(hüüatab meelehitlikult): Or raga govaaa!!!

Elu (kaastundlikult): Vaga rao agora...

Mina (läbi hammaste, silmad punnis, tigedalt): Ara varga agoo!

Elu (tsiteerib elutargalt): Ga, oo gara  vaga, oo gara vaga ga...
Elu (hoiatavalt): Oga aga ra, varo!
Elu (annab nõu): Agara, orav oga.

Mina (nõustub kahtlevalt): Agara oga - orav?

Elu (kokkuvõtlikult, enesekindlalt): Ogara oravaga.

Mina (mõtlikult): Ogara oravaga?

    REALITEET

        Taju

       Rõõm

mõtteraasukeste

       Lõõm

         Aju

   PAGASITEET

BERÜLLEEN

Berülleen des Munch
Sarvasser euer Sunf
Sargene veeren die Imperimentes
Ingersurdi karmin varsene -
Sarvientes?

Miskit toimub
ei suuda taibata et...
Jah...Mida kuradit nad
seal tagatoas teevad.
Läheks,
koputaks ja astuks sisse?
Aga kui...
Ei see ei kõlba

Panen suitsu ette;
Koputus
Vabandust, ega teil tuld ei ole?

EMAL HAKKAS HIRM
tuli ära vannitoast
käes lõhnaseep nii vahk ja õrn.

Hommik paisis aknapraost.

Naratas ning ütles tasaselt
ja targu
õrn puna palges
ja jalgu
tatsus ning juustel säras
valgus:

Jäin vanni magama

ASJAAJAJA AJAS ASJA
Tuli välja, et ajas oma asja.
Asjaajaja ajas asja ära.
Polnud mida ajada.
Polnudki enam asjaajaja.

Ajas niisama midagi

Too oma tool
See siin on minu tool.
Tugitool.
Taburettidel istudes
unistavad väikesed inimesed
tugitoolist.
Suurest Pehmest Nahksest

Mängud
         Talv
       Lumesõda
Mannapudru
        sigapraadi
           moosi

Mängud
         Talv
       Tuumasõda
Klaasike puhast vett
(see põle minu süi)

Saaremaal likvideeriti
mässukatse
Arusaamatus
Ei läinudki sõjaks

Tüürimees
läks kajutist mööda
kuulis signaale

Astus juurde pani klapid kõrvadele
Kuulatas hetke

Võttis klapid raputas pead
läks edasi

Ei saanud teatest aru

Hirm hajutab piiri,
tunne saab tõeks
Suust sõeluvad sõnad sisse ja välja

Härm jahutab põlevat laupa,
hing raksatab röökides valla.

Ning mu deemon? Ta sulab!
Sulab väikeste tõdede jõeks;
kõik oli ja on
ning alles ta algab.

KODU!
Astus läbi lahvangumurdest.
Vajus.Tajus.Hajus.

Teel teadmisest teadmatusse
Tean!
Päev kangestus-
kangastus üheks

Kas tohib?
Suur sülem õnne
Tuul pühib tähed liivast
Suur Kojamees tantsib
vile saatel,
              luuaga sibab

Laotas tiibu
et udude seest
leida üks olemus - tühi tee

Teritas end nukruse
kurvjalt kõveral rajal
jooksis tasa et hiilida ajast

Too taevas ligemale -
tapa
ootus-lootus. Lihtast loobu

Täht kui sillerdav saatan

Surnud mustsõstrapõõsas
istub leevike.
Punane.
                Roheline.
                Vahest ehk kollane.

Aga abitult halli taeva taustal
õõtsuvad isikupäratud puud.

Kurat!
Jälle tuli pekki norima!

Taas maigutan
nokastund suud;
Istun surnud mustõstrapõõsas
ja vahin
taevas töllerdavaid asju.

Jäine järv
            õhkõrn lumeküü üllite
lindude jälgi
            otsivad teed vetele
purikad tilguvad
            oksaraagudest
päiksehõõg alistub
            neis otsatuteks
vikerkaaremängudeks

kõlakaja kähisev vares
valgete tupsude vahelt
salamisi tõusvaid ülaseid

tunnen kuis tärkan
              kasvan suuremaks
vastuolud kaovad
              sulan koos lumega
kraaksatav olemus pürib
               juurdeolevaks
kui lahtun kevadeunelmas

Tähis keeltes tantsin kui lõbus
tunnen päikesetuule tormi
kui väike on see sinine planeet
kui naljakad need vormid
mida  inime kasutab et end
tõsta kõrgemale loomast

Su käsi mu taskus

Lollikesele
Meenutus...

tummade hoovuste kütki sipli mõttetu kala
ja hääliti rüppis kuuli saamatut hala

istli sääl võrgus ja vingiti heit hinge
ahkmullike kisensi mõistmaitud ringe
tuli see tuulike puhkligi ära
mullike lendli ilma
kala püüti kinni

meeletus
meeletusk
meele tursk

Nüüd praeme ta ära

Säärane särin
käis südamest läbi
kui uppuma hakkasin

Säärane imelik hirm;
Haarad kätega veest
kuid see ei pea
libiseb peost

Ärge jätke tuppa kinni
tuld, ta tahab välja!
Välja õhtuheiastuisist
virmalistessära majakatuseil

Ära ütle et ei olnud
Kui too tuli tasahilju
rõõm sai pigistatud lätteks
Hajun muinaslugudesse

Jaa, ma koletisi kardan
varju puude kätel
ajusuhu lõõska heidab
põleviku palang palgel -

ÄRKAMISEHETKED

Vannis sõidan
vannis sõidan uue laevaga
Põmm
Mänguasjad on halvasti ehitatud
ei upu ära

Võrr vurr
         võrr vurr

veereb vokk.
Ei tohi,
ütleb vanaema
lõhud voki ära

Aga mina tahan meremeest mängida!

Et uskuda ennast võin öelda
Oleks et oleks olemas.
Tiivikud helikopteril
teevad tiire taeva poole
(hiiliv rotatsioon)

Kangelased nutavad puhkekodudes
laevade ümber kalu.
Ka mina
ühinen nendega

Luule ähvardab lille pimeduses!

Mesi mehine
istli maja katusel
Hing karvane
torkiv kui kaktusel

Maja katusel kaktus
istli
              ja
mõtli
end meeks
Näh lendas ligi
Suur Sumistaja
Ei hoolinud karvadest sugugi
vaid kinni pistis mee

Väikesed sumistajad
jäid pika ninaga

Nüid ja Vannastõ

Noh vannastõ ollõva kõik
paremba ja vasõmba
Nüid aiva keerava ikke
parremast ja vassakust

Vannastõ ollõva miehel õkva mehe miel
nägiva tüöd ja higivaivan
Nüid kus lumpava teise ringi
tolklips kut puumisliin kaulas

Vannastõ naese ikke teadsiva
et koht on kätki veeren ja lee kõrvan
Nüid keerutava undrukulintisid
et urruaugud puha upakille jäänud

Ikke vannastõ ollõva inimbsed
kõik paremba,
nu ja kodina kah.

JUTUD

Sõnn-võnn
sõnnõ sõssõ
Lõksõmõ tõgõmõ
Mõ!
Ühtä ja toistä

Jou!

Ajuvald enese meeltes
üksindusega määritud -
käivad nagu kellavärk

Gutapertshülikondades mehed
rammivad
tühermaale ununenud
välipeldikut.
Oli "EHITAJATE PÄEV"

KORD HÄMARAS
kui ärkasin
ma akna taga märkasin
Teeb silma mulle silm
ÄRKASIN

Helesinised seinad
raamatuhunnik nurgas,
helesinised seinad.

Magan.
Ja kirjutan luuletust.

KARJUN VALJULT
midagi
Vaikus

Hiljem kuulen kaja

                  OOOOOOOOOOOO
                  OOOOOOOOOOOO
                  OOOOOOOOOOOO

ja ma kukun kuskile

Joo joo joo
laulan
Madalamalt, siis veidi kõrgemalt,
siis jälle madalalt

Ohooo!!! Olen geenius päris-
Beethooven!

Joovastav vale
lööb ajudes lulli
teeb vale-meele rõõmsaks
Vale-tuju heaks

Briljantne vale -
ja oledki saks
teiste valevorstide seas

Liivakrigin
sammudes sealt tuleb kõrbelaevastik,
kõik kahe küüruga

Hei mehed, miks siin dromedare pole?
Ei tea
Hei mehed, kas teil loomadest kahjupole?
Ei tea
Hei mehed, kas torupilli mängite?
Ei tea
Hei mehed, millega te oma nina songite?
Ei tea
Hei mehed, karjun

kuid õõtsuv silmapiir on kadunud.
Liivamägede harjad kui
kaameliküürud.
Siia ma vist suren
Jälle ei jõudnud vett küsida

Sorbonne'i ülikoolis
Prantsusmaal
kasvatatakse tulevasi
intelligente
(Prantsuse)!

-----------------------
Ma ju siiski
ma ju siiski
élan

Rassinud su silmi
vassin'd suu
              täis valet
Sa usud, lollike
              mängufilmi
mida kinolinal etendab elu.
Pole vahet
              kas suur on su arm
                                   või väike
malemängus
Imelise läike saab roheline kalev
mis katab piljardilauda
Kuulide põrkumine
Jälitad oma unistustemaad
Suitsetamistuba; meeste mehine möla
vingu sines
sängselg sängis paarike
(pildikene silme ette ilmub)

Tõsiselt võtad maskiballi
Uhked Taamid
Soliidsed Ärrad
on arlekiinid
Pulcinellad
korstnapühkijad
head haldjad hellad
Lõkerdavalt naeratavad
                  sulle punapõskselt näkku
Helk kooljavalgus
siin
varjud libisevad
lehvivad mööda

Laialivalguv
lainelised tiivad
                 avatud
Lennuvõimetu lind
oled
kui usud
SUURT PIDU
                          

Meel uhab üle
              päästepaadiserva
                                Keeletus
Sõnad vidistavad suiktasa
              mittemidagiütlevalt
                                 ajudes
Sumbun

Vaikuse meeletu ruik
Nägija
tunnista tummalt tühjuse kohal
hulpivaid tubaseid susse

Midagi on kuskilt puudu
taban asju lauapäält
tunnen, kuulatan ja hüüan
tolmu hajub viljas põldu;
Hääletumast mesilinde püüan.
(Plaks)
Haistan mõrkjat eluhõngu

Kas tunned? Südamesõõmu - 

väga puhast kahjurõõmu?

Nii lobisebki pikalt mööda
läeb väljas selgeks
ja sisemisi radu mööda
saab mõõta olnut
mis siirdund helgeks

Tasa kumab ajutahku
on aeg on aeg on aeg
minna
ning ma lahkun
lahkelt
mitte kisades vaid hingemaastikku
sõbralikult lisades

JÄÄ VAIT

Eemaldume vaikusest
sidistavad kõuepilved
imbund suitsuvaikluses
üleliigsustunne

hommikule olep nime
päva taga seisap öö
tagavarajane ime
ajub tudu-uttu

Tõsine vaikus-
väga tasane tõde

Elu nagu lelu
lipaka lapse padja all
muljutud kapsaliblika jäätmed

Valgeid luigesulgi hulgi
paljakskitkutud tiivutud inglid
ronivad
Jumalik muusika
inglikooride laulupeol
kick-poksing
Panused elule hingedel taevas
(publikum)
Panused elule
Paljakskitkutud inglid
Jumal naerab
Jumalik muusika

Puudutused helisevad vastu
laialt naeran
nutan röögin
Puudutused helisevad vastu
hullumeelse naeratus na õrn ja loll

Naeratan tallegi samamoodi;
Ilu, õnn -
puudutused helisevad vastu

Hobuse uneneägu
Veel lintidesse mässituna
veel kuljustesse rassituna
Valge hobuse unenägu
lendama kipub

Päitsed pähe visatud
Jõulude aal kiriku poole
metsikult tuisates
(tundub ülim õnn reaalsus
nii lähedane)
Ja ärkas hobune jalgupidi sõimes

Teerull teadis
tee on sile
ja ei rullinud

Paulmet Lemetsky teadis
võib teha hiljem
ja ei teinud

plagiaat või parafraas?

Loksutan ja võtan lahti
lahkelt välja valades
suurde klaasi palju viina
palju viina - mõtelge?

Sügavkülmast võtud viina
pikalt venib nagu mesi
soolaheeringat ja viina
manu vennad mitmekesi

minu silm on juba säral
siia jäängi tarata
kui ma kipun vajju ära
kui ma vajun - ärata

Siin on veel ju palju viina
palju sõpru metele
võtkem veelgi juurde tiidsalt
soolakurki paneme

Võtkem veelgi liigud ligi
juust, kurk,vobla, seened kah;
karske kaim võib ju olla käbi
parem poolik, heeringad

Veel purgist juurde samakat
ja sulle sõber valan ka

suurde ilma palju haljast -

palju sind ma armastan!

Roosidest piiratud aiast
lennata üle
olnud päev

sülitada saja aastasesse
kuivanud kaevu

Kui lahkun...

Kumiseva eha
maa keeb ennast üle
mõrkvete vahuvälkne päli
sund tõuseb sügavustes

Sulus aval tühjus tõmmat
pähe ärköö musta kesta
õmisevat arust tärkvad tähed

lohiseb saabas ustval asfaldil
tuusva pinnapealset auru

unara luure aotahku

Mägede tarretavas

talvises külmas

on päris tipus hangun'd järv.

On üks, on põhjani.

Köik lõikab, jäätub, pidurdub.

Tuul lõõtsub meeletult

ma aina ronin, ronin.

All kevade- ja suvesuu

Ära, körgemale pürin

Ja vaen end -

oma suutlikust

Ja vean end-

üles, üle piiri

kus pole muutlikust

Päikenegi valab jäiseid kiiri.

Nii vaevu hingitsen ma enam

kui jõuan.

Viimse sädemega soojendan,

tüki murran ja

südamesse pistan

sulama

Mägede tarretavas karmis

on päris tipus hangun'd järv -

rahujärv.

Mu naer külmub kõlisevaks

Lehti silla all
vaiksosinse undija vool
soovide tihk

kähari närbu kustik
kahvatu looja pilk
käed raamiks sean

tähed lummavad ootust
mis langenud vees
sulab lumehelb

hõõgvate sõrmede tuulemurrus

ÜLIMA ÜKSINDUSE MÄRGIKS
istun külmkapi ees
ja nosin vorsti

ÄRGE TAPKE MESILASI -
minu hingesõpru
Nägime! Jaa just
korjelt koju lendlemas ka Teid

Sul on koldne keskteeiga
mööda aasta kullast teid
avaldubki otsemõju

Uude, imeliselt tujukasse faasi,
sangarlik ja sinelis minu armas sõber
nii mesilinnu moodi
tormas tunnikiirusel ümber haigevoodi
Roosa nina surus teine
vastu taevatahvlit
Peade otsas lillepotid
täis said eluvahvlit

karukella-sirelit.
Jah, ärge tapke selles majas
minu hingesõpra -
pilgutan ma silmi klaasi
karukellad
labakinda seest
paigutangi vaasi

Näh! Võta sõber -söö ja naudi

Eile oli teadmistest puudus
homne küsib meilt tänaseks vastuseid
Taipan, tajudes hõbekoloriiti
varjus heleraamide
puude all
taeva kandun

Kuldset niiti mööda
laskub Jumal-Ämblik ütleb:
Eksitamine on inimlik

TUUL
vaikuse vead
jõudu koguvad
Võõra nägu on pimedus

Kivid veerevad - liikumine iseeneses

Nõretav lapsekäsi
kui puhub juttu tundmatuga

Keel komistabki sõlme taha
suhu tuleb magus tunne
õrnalt õhetades teatan:
Tahan väga pikkamööda
                           tasapisi kumeunne

toetus vihmamärjale
kevadele loogus lohtu
mõõda kõlisevat kesta
andis teista loopida

tulistasin sumesuvve -

Oh, rebalduv romantika

Sõimuhing tuline ja tõre
sõi mu hing (päris ära nõres)
näris sisse türa-ürask
tuline ja tõre
mulle tühjus, sitt ja kõle
vahkuv vihk ja olustiku jõle

Sure tõber,
sure rõõmukahjusõber

Oma ärategemise tõrksasse silma torka
näpuganäitamisenäpp

Ahku ao veer, veel määra end ja ise tee ja vali...

On's siin üks või kolm, või hoopis enam-vähem?


               2.                                   1.                           3.        
                                             inim-ünki 

                                                                     lüngastun su saare
                                                                                       pervel
ao peitu kerkib kõle-udu

                                               ära kisa                     
                                         muidu karu ärkab


mind kiskja katki kraabib

                                                                     heal lapsel kriimud
                                                                                       silmad
                                 
                                                  tudub
                                                         
                                             unes kuuleb
väikemehe trummilööja                                         naerata
                                                                                                 
                                          kaduvikku-korinat

Loob keskkond inimest, või inimene keskkonda. Tali tuleb koos klaaspärlimänguga...

jääpüügil Achillesega


kas tänavat koristatakse? kas kuldkell suus? kas lapsi saab lüüa?
kas hirmul on jalad? kas hommik on? kas kommionudele tuleb tuhin?

kui ilma on siis võtan seebi ja lähen karusmarjade sekka käsa pesema....
ja veel tahaks kellelegi tappa anda
veatu, vahest südamlik, arvan inimloomust, külmal tavel huberikus vanakala soomust
lutsutan ja haavan tulemiste kanda...

keda ma kardan?keda ma hirmutan? keda ma arvan iluhingeks?

keegi lõi kedagi kuskil, keegi soigub lumepangas vastu
leek küünlas pakub hingele roiku kui rahu on aastaid juba räämas...
ma unustan end ja oma mõtet, tunnetega on lugu pisut keerulisem
sestap kastan keeltvaid võtteid kui suhtlen suremapeamisega...

kelle hingekella sa lööd? kelle putru sa sööd?kelle nägemustes veikled?

pole neid taevas, pole neid karta, pimedust pole, pole valgust.
halli ei ole ega asjade algust...
nägid ju ise vikerkaart, tundsid teravaid külmunud kilde näos, kuulsid raginat jääs kui auku raiusime,
nüüd istu tasa et kala arvaks et sa magad,
muidu ei näkka...

On asju millest õppinud, kui koledad on padujoomad..

IGAVIK TEAB

militaarne viirutu täht

plagiseb me peade kohal

võidumarsi saatel liiguvad

kangelased

imedes viimaseid konisid laua alt;

Valge öö võluvööst

salatihti ilmub laigulisi luurajaid -

Siin kuskil pidi veel üks pudel olema

Luule, e-mailid, sõbrad ja muud loomad...

Subject: veel-elus meel-meelis keel keris keeldus sõlme?

miks vaikid sõber kas ilma
või teisale sind kisub

mõni juus ehk läinud halliks

kord tunnistasin häält ja õudu
varjudes hinge kima taha

täna pole enam jõudu puudutada

luupainemainekasmaitseb?

helevalged-hallid alatiseks kallid

jututuba meelisklused

vist pole aega salata varjude alata-alatusi
helbik-hõljuk lumekiimas talve-turvis hiivas-piinas

veel võtan samme-sõna
aiva rühk-nühkides end vastu tava-taeva-tala
olen liigutamas leeki-mänge
kängu kasvand puude kände kangutan
põldu looja-rooja rammutan

sul pole aega vastata mu roppudele küsimarkidele?

(J)uhtub kui ykte lol'kat luulet\ust tõlk-torkida googeli masinaga lykka-tömba kombel

1.algne lollakas luuletus "Public Relations" inglitest

Mitte ketshup ja teisi kulinaarseid meelisklusi

Õun tuli olemas olla ja laskis alla mäge, kas tead kus neid hoiti?
Kas purgis või vedurikatlas?Miks neid minema aeti?
Kas liiga suur hääl või kaeluskaru?
Vissakad inimbsed pringli kombel heljuvad vetekohal
ja pugivad maod matsakaks kui vete all siuglevad?
Miks küsid nii palju – kas antakse neid neiukstele
või hoopis nõiukste pikkade hammaste närida?

Silm säriseb pannil ja nüüd uuel moel
õunakastmes

2.modifikatsioon et tõlk-tolkemasin midagi oimaks (näiteks: "vissakas", "mitte" või ühendsõna vedurikatel ei olnud tõlgitavad).

Ei ketchup ja muud kulinaariaalane mõtted
Õun tuli olemas olla ja laskis alla mäge, kas tead kus neid hoiti?
Kas purgis või veduri katlas?Miks neid minema hirmutati?
Kas liiga suur hääl või lips on liiga pingul?
Viisakad inimesed pringli kombel heljuvad vee kohalja
teevad lihasööja maod matsakaks kui vete all siuglevad?
Miks küsid nii palju – kas antakse neid tüdrukutele
või hoopis arbujate pikkade hammaste närida?

Silm säriseb pannil ja nüüd uuel moel
õunakastmes


3. jeee...kõik sõnad on nyyd tõlgitud (mul oli kahju vissakast - nii ilus sõna "visserdama elik visserdunud" ja siis veel libamurdekeeles viisakas = vissakas, kuid eksperiment nõuab ju ohvreid ;D)

Not Ketchup and other culinary thoughts

Apple had to be, and allowing less than a mountain, you know where they were stored?
Is the bottle or a locomotive cauldron? Why they have been intimidated to go?
Is the voice too high or the tie is too tight?
Courteous way with the people porpoises suspended in the water
snakes are carnivorous, and when the waters under the vermicular plumply?
Why ask so many - whether they shall be girls
or on a witch with long teeth chew?

Eye frizzy pan, and now a new way
apple sauce

4. ja nyyd....edasi-tagasi, edasi-tagasi ;D igasugustesse keeltesse, hahaha....

Ei Ketchup ja muud kulinaariaalane mõtted
Apple tuli ja võimaldades vähem kui mägi, sa tead, kus neid säilitatakse?
Kas pudelist või veduri pada? Miks nad on hirmutatud minna?
Kas hääl on liiga kõrge või lips on liiga kitsas?
Viisakas kombel inimesed pringlid suspendeeritakse vees
maod on lihasööjate ja kui all olevates vetes ussitaoline matsakalt?
Miks küsida nii palju - kas need on tüdrukud
või nõid, kes on pikka aega hammaste närida?

Silma särisev Kaussi ja nüüd uus võimalus
õuna kastmega


5. mmm.. Appelist ma lahti ei saanud ...huvitav kas suured korporatsioonid maksavad googelile selle "teenus-reklaami" eest? iPod OMGBBQ FTW HAX...


Ketchup ei kulinaariaalane ja muud mõtted

Apple olnud ja võimaldavad vähem kui mägi, sa tead, kus neid hoitakse?
Kas pudelist või veduri pada? Miks nad on ähvardanud minna?
Kas hääl sidumiskohtadest on liiga kõrge või liiga kitsas?
Pringlid viisakas viis inimest suspendeeritakse vees
maod on lihasööjate ja kui all olevates vetes ussitaoline matsakalt?
Miks küsida nii palju - kas nad on tüdrukud
või nõid, kes on pikka aega närige hambaid?

Silma Kaussi säbruline ja nüüd uus võimalus
õuna kastmega



6. rohkem ei viitsi ja hakkab korduma ka...


Ketchup ei kulinaariaalane ja muud mõtted


Apple on olnud ja on võimalik vähem kui mägi, sa tead, kus neid hoitakse?
Kas pudelist või veduri pada? Miks nad on ähvardanud minna?
Kas hääl sidumiskohtadest on liiga kõrge või liiga kitsas?
Pringlid viisakas, kuidas inimesed on peatunud vees
maod on lihasööjate ja kui all olevates vetes ussitaoline matsakalt?
Miks küsida nii palju - kas nad on tüdrukud
või nõid, kes on pikka aega närige hambaid?

Silma Kaussi lokkis ja nüüd uus võimalus
õuna kastmega

7.Järeldus: googeli tolk masin teeb igast inimesest oivalise luuletaja ;P
Nii, et mul pole vaja häbeneda kui ma hiinlasele sõnumi saadan - kutsun selle lihtsalt luuletuseks :D

Paar aastat tagasi panime maapõue ta puhkama...

Emale, mälestuseks.....


ei tunnistand, anna andeks
et lahkunud kallis

meelehääl, tunne tardunud noolena mööda
mu näratus – naeratus märutseb ei hooli neist hetkedest
kui määramatu- röögatu kahiseb roovikus

haugatus, ehk pääsen sest rajusest pöördest
minek on soovide ulmas ja kannuste kõlavais retkedes
ka ranniku paaside kalkel on värvide möiratus

ei tahtnud, anna andeks
et keeletus hallis

ma ei teadnud siis, et tee on nii pikk
ja joosta tuleb nii kaua ja palju
haljaste soovide pilgutav virk
jäi soiste oigvate mülgaste varju
kui kulgesin edasi

Ketil otsa pole
või on tunnete kütked nii pikad
et mängid kui nutad naeratad pilkad

jäi mõistmata, anna andeks
ei suutnud, et kardan

tuli heikleb paadu mandunud kiired
olgem tasa, nüüd olgem tasa
vaid vargsi hiilime, hiired

puhkleme laulma,
soiguma teele langenud krõbedaid lehti
et tuul taeva kannaks neid
ja pilvisse puistaks härmhalliga kaetud
erkheledaid kirjavaid ehteid
loojangus

anna andeks, sest valus oli ja on
ja siiski nii armas