natura morte

tihke
painav rajuootus
puis raagus kirab sädemetemäng

tuuleiil
tärkab vaiki koljuluus
jääkuis lehti pillab igatsuseäng

pleegib vaikelupäike
tajukäärulelu

vaid mõruhõrku vihma
tormi eel nii luulepiin
lootust vaiki tihkab

Sõbrale -sünnipävaks

Õnn ei röögi tulles

head soovid seinast seina

just viska ühte juurt

võta teist mis kasvab

otse loomulikult-loomalikult palju

pisarsilmi eilset tarkust taga heilga

et olemisemaiamuru rammutärkust kasta

vikatiga eluheina ja teineteist

kallistet sest märkad

õnn röögib tules

see on tema töö

viskab aimu aiva ühte juurde

rammuiva tajujuuretist ja

ahju igapëvaleinaleiba

näh õgisöö ja ärka

homikulle tuleb õnn

Süümekas?

oot

 oot

  oot

   oot

tajus inime

eneseolemisecentrifuugist

     oot

tunnetas-tunnistas

midagi on puudu

       oot

hellalt näperdades katsus

käskida ei tahtnud

         oot

käperdas tühjustoot

sest kohe tuleb too asi

mõtliskles-võtiskles seest

juurdesaamisearusaamist

         too

        too

       too

      too

ütliskes inime

omaenda kasumasin mööda tööta

   too

  too

 too

too

ja mulle

mulle on vaja

noot nodinaid

puhuda palju

mulle ja

anna

anna koduseid kodinaid

anna kanna

anna anna

andeks anumasse pane

kaja vast hingekaljut

enesest tühi ära tõi

Kevadekuulutaja,kes aiva lendab lillest lillesse

kõrgeltaevas kukub
klaaspõrand purunes
katkutud püha kana kuldmune
singinäoomletti

killud unund südames
lumekuninganna silmi
jätkusuutlik kevad
lõikab
veristab
tükeldab saaki

hulkurloom-litsike
teeb sugu
õietupes emantsipeerunud inglitele

MESIMUMMMMM
ZUMMMMMM
ZUMMMM
ZU....
MU
        suus empowerment
NNI mõjuvõimu suurendamine
        perses realpolitikpuuk
unistab anaalpärlikeeli saneeritud uudisest

Esimene PuhasPühaMesi Tuleb!!!

SÜNNIPÄEV

Subjektiivne reaalsus venib - boliidne  kumm
lohetaevas tapatalgupurjes draakonid;

vaatasin
imetlesin
kukkusin

kuis minu ruumiajataju
trumminahaks koljutahul
käis vastakuti soliidsusega
ja põrus läbi hingepõranda 
otseti süvvä vajun

pikemaks - lühemaks
tõmba - lükka

närisööimelutsutasitukuseniku

gestalt-uss põrmu 
kangastub-kõngub
eluslõngub tundluses 

ahvatlusmullas adun

tunnistan igavikku 
mil iga hetk on pärimus 
mil iga väsinud aasta 
on hetkepikkune

kõiksust õgivas
eneseimetlusnabas
kaon 
olen vaba
taas tekin

uue sündimise päev
kui Moira kultkäärid 
lõikasid kummi

Dogma.Talvine.Vali mind!
Lumehelbekesed kuhjuvad liustikku. 
Süüdimatult kiimes hundinohikud
samal ajal aga liputavad trafarettidega: 
"Teeme igast Orikast Kohiku - 
MAHA MUNAD, Pekki Kõigile!
Elagu Emised, sest nad on iidsed!"