vants pikk
aeg lühike
tikk ja piip

lõpuks tuli
viivuks rohule
lebama

võta mind
ma olen
kehatu

õpetas last
valetama
ütles
ütle nüüd et
rongi rattad ragisevad
vaesekesel nutt sest
ei olnud rongi rattad
hoopis
tlammi lattad
lagisesid
lahutult

hääb
mäletan praginat
tahtmist kõhekeha
juurde tulla põiklevalt
lõkkelõõma pööris
ööliblik olematuks
sööb

Seliks kuis seniilne
uni meelalt tiirleb
ei anna aru
alla
vägivallasõdasalgab

muster meel siivutu
riivab suupõhja
kimeleb
Tee mulle veel
uppudes
lusik

kuradi kukumallik
võta see lits/p/aju
hiirekõrvas
kallis vallatusuurpiiritus
vii juhtmed
lühises vits/p/ajatus
kurtidesundühendus
pimedas
ime mu muinas
lugu

röövpuugitraditsioon:
vähjal

ainumal purjepaadirisul
üksinda mastis
liputaja lehvib

pakku pehanud lapse
hirmloom
silmnägemuse kriimuks kisub

särgi viskas vette
veest püüdis särgi
veel kuis vetikuis

kaanidest kihavas
anumas aiva ketis
peninukkidele
pärispärgi hauapakus

pärusmaa pärakas
karikarje kakkund
pävitajaid päevade küüsis

äratas ettevõtte ühtlustunni
co-operaator
juurutaja
juurdleja
mõtlik kuri pilvepuri-
kas
märjad märkmed
olnud ilus-
asti masti

valge libaloo tiival
sabasest armust
sarvikloom sipleb

pilab piilub olemusepilu
kiht kihi haaval lihaiha
koorib sinust

pillab
protesteeriva protsendi
karjäärimulguliivast

koonud koondu kooldu sootuks
soovib
igahoolid must-
mulda kasta proovib

seemet küllaga külastab-
küllastab kullakalliga
kehastab
et sinu und ei hülga
kui padjapõhja ilastab

kõhe paadu
pillapalla balliga
manu manajate sugu
lüngas armastuse lugu
unnad vees kähinal
undab
mees

uimavallatusesunnis
uima valla tusa sünnis

vähina hirmuta
vähina armu
vähina kuis

raipesööja silm punnis
punaroosat
tulevikku keevalt kiidab

rooskab asjaoluselgatuse
päras helget ravimuda
määrib supervert

valid usu
rusuv traditsioon

ära sa soola ja tilli unusta

miks loodus meiega ei suhtle
see kõik on selle mehe süü
ei hoidnud hingepuhtust
taimetoitlus maski-rüüd

kord kihnu saarel kuldsel aal
siis kui loomad veel rääkisid
kavalmees lihaiha
avastades avavetel
kuivõrd kuiv mõrd on ikka kalamees
mitte meele vaid hea meelega
kutsus
tuli talle rooparvepõhja
külla
niisiis püüdlik siiakala
sõnas tõbras
ajas mulle
suri näh kogemata
koge matsin keeletuna
kui kiuslik-kisklik
aruarva haruharva
inimmeres ujudes
see merekiskjas tüüp kinni pistis
keres kõlisevaid
soovinälja roogi
igipõliseid
mustleivakanti pakkus
naeratades teiba torkas kala
kui roos raikus rüüp
halas
ja kutsus teisi tunnistama appi
et samal ajal kodus aga
su naine soojendamas eilse jutu pada
kodusiga tappis
põiktuul aimub tolmutõres
paljasmaa rohttärtsude sõres
ajuiva aiva haibub
kogeaisti linnumagusata
meele tunamullu mulla all
ärkpaisti rõõmu vaist
kädiseb lendloom
tulemiste sööja
kah meeletuna
varipidune majahubrik
söötis aiamaa
lõõmab
kirgvidu olnu kaja olemata puhklemas
pilgutuseks hoomsärp
ammu olnu loos
karjatus mõiklemas
siia rannamutta pista need
oma roojasitased lapsed
kui isa kusti merel nagu havi jahil
klimbina
keegi ju nägi
mees juhmakalt siunas käratas
ja kisas
riputas rusikat taevakummi
suures pühavihas
keelas loomadel sõnaõiguse
ja valikuvabaduse
palvetas kurja poole
vanajumal aga ehmatas
ning mõistis et lihasööjal inimbsel pole
kasu sest mõistmisest
ning hoolikalt karistas libataimetoitlast
sestap äkitse kõik kalad tummis
linnud vaid laulavad viisi
ja kariloomad teevad hääli
sõnatult
mees lõbus kuniks tuli saagilt koju
mõistab ikka abikaasa sõimujuttu
ja laste kisa-nuttu
pill pääs
püksid jalas
igapäevast leiba palub
loomrasva tilgub
suumulgust
anub
naabrirahva süüks

Järelhüüe ühest põlenud majast

Minu ahjul on mitu luuki - sääl

tekitab pinget ja soojendab pääd

inspiratsiooni elav leek

Ühest luugist pisut etanooli juurde lisan...

kadukõnnis tühi olem
väärvaatevinkli
kinnikõlikõla püha valem

lahtu seletad ja kraabid
neid ünkpuikeid
anuva anuma kurdest

mustri su meelest

sean silmile

täis hõõgvaid auke

tajuda ehk suudad

eelt mis tuleb

su kõri lahti puren

minu hinge saagid
pilbasteks
parem
+

Puiesteepervel lebab igapävavale
            kuis täiuslik tõde
  
     ei tunnista              ei tihka
     ei üksinda               ei ihka
     ei igavesti               ei vihka      

     ütlen            ma        igatsen
     ütlen            ma        armastan
     ütlen            ma        loodan
     ütlen            ma        usun

          Sinusse põletab päev
tahet olla olemas mu sõlmragastikus
                     võrgus

Laabanlik rikas lihahari:

Õnnetu liha-hari, kas
õnnetuli (haha) rikas?

Haarab mõttetu kiusatus
end kaotada ära kuis
värvide helisev poolus
kisub ja püüabki ärat
kutsub ja meelitab
sinna kus
TÄNA

Lumetühjus
kihiseb sinkjat helki
vaevane täiskuu
kuulata võib heli
verdtarretamapanev

teed pinnal jagunevad
mitmeks sisesunni haruks
segaduse mõistval rinnal
on isemoodi jaotus

Kangelased.
langetagem pea
Mälestagem

välguvalgust
hinge tahe enesele
läita tõrvik mustal
veetul lahel

peegelpildi palet silmas
mitmepäiset lohet
kuldset
igaveseks neetud

Su süda on kusagil mujal
silm sihib lõõmavat ankrut
maas kihi räpasel kujal
kalk-valgust ei mõika
rivis lebavaid kodutuid
võikalt koolvaid noori rauku

tunded ära on vististi seal
kus pilved ja päike ja tähed
uimhurmvate lillede seas

tead
on ulmades õnn
Sa lähed

Teed ajuvad laulude saartele
udukoor kumavälju varjab
tihkub süütu südamekaartele
unised loorsilmi pärjab

nüüd oleme teel - me liigume
jõudmata ootuste punkti
lumm libajail voogudel kiigume

uimaselt ujudes
väärkujude sompi

aopuhte võtan kaasa
et teed tunda viimks
siis kohtume jälle

kadaka varju poeb
                   ämblikuvõrk
ootab pärlikeest vilkjat kastet
puhmastes hõljutab õhku
                       hõrk tulevik

uudsete alguste vaste
me helged kui hommik
kuid aiva veel lapsed

nüüd ta siis põletab
hingesse jälje kui
koit annab alla

siis kohtume jälle

Tule mu kallis
võta mu sõrmedest - lähme
ja plätserdame koos paar liivakooki

mäherdune määratu
ülev-ülistav tunne
teada kahtluse varjuta
olen kõrgema eesmargi
                         teenija
mu püha tiitel te küsite?

Osanik Liivakastis

Sügis
lumelootuse küsitav huik
mis kutsub ja kamandab:
Nüüd sa minuga lähed
soontes ootuste pragisev tuik

Mõtted pekslevad põrmus
veel valad tuld mu aimu
hõbehõlsti kaledat loojangut-
sametkoidu puna-sinavat õrnust

tähesärpide kuljustes, lärmis
üht heljuste vaikivat suud
ma tunnistan kirjavas särgis
kaetud härmiga pihlapuud

Maa keeb ennast üle
mustvete väiklev päli
sügvuste süles
mõrk tühjus tõmmatud
on rohesambla põuekesta
kõmisevad aurus peeglisilmad
kuldkahvatute kääbkoivude
üll riputud kuu soojade udude üsas