mis on sinu
pildi kasu-katsu salgus
mis on minu aru-tasu algus
meis libahäbipalgel
palveraevus kôrges kandub
iha olla elus lihalôige-jätis
saada head kraami
raha eest müües
rümpasid letis ja litsimajaketis
puudutada ürgsoeinstinkte
jumal-rumal annab ka tsirkust-tantsu
rohkem kôike - suuremat ampsu
ka leiba mida taga leinata
reaalsuse tagumikku konksuajaja
kalamees on saatus
ja jamaja-ühedaja
tagamaade hingesepp
predestinatsioonikaevur
ja lihtsal lits kes vôtab ja annab
siis kui tahab heina sôime
vaheraha mis sisesunni taevas
pühendet kinni valu taha
koosolemise üksinduse piin
jaemürgina tilgub vaevu teadvuskaevu
teineteist ahelda tahan riimides
kui lähimineviku ruumis saen lôputult kaugel
ko...
...olnuküüntest
ehitet igavikupärimuselaeva
seilab
saatusele vastukarva tulevikus
oksraagustundest
punut okaskrooni
pilves ehi
pühendet piik-stiimul
sestap ribid ja
püha Jürka lohemaod
tuleb orki torkida:
Grillime täna?
küsib vennanaine
Friigime täna!
vastab vend
janu-puude tupsuôilmed
suus lôigatud äädikamarinaadirohus
imestigma
môrkja niidu
hôngus maas
laisk lebokas lootuserattal ôndsusekangiga
loob reliikviaid
vennaraas
ajab liha
vardasse
sest kanarinnad olid kunagi dinosaurused
ja dzinn oli muiste pudelis
Laulame sütte süttimise laulu:
rahu-unu unelmatelôngus
kangastuvad tahte sôlmed olla veel
roomates mullahôngus
armastuse risoomristmikeis
kôhuli pôimi elada sulnilt
sees ollusejuuris märtrisärgis ängelajas
hangub tahkeks päris
ärksalt uute elamuste lôimeis pulbib
elupärm
Tormis needis raua, tintinnabulatsioon
Pärdi
kullast neetidesse pärgasid lahkelt
kiskja süüdimatut sündi südames
ja pôiepidamatuse sundi
ilmamadu siugleb lootevees
lapsuke guugeldab sôimes
kolme idamaa tarka
skype messenger discord
teavad kas abort vôi märtriristilöödud
ma sutsu ikka pôlgan igavikku
veel
äsja pülgistud empaatia salvestub
väga tibatillukestes märkamata takka
pilkavais hetkedes
just pärast olnut
just enne tulevikku loodu
vaim hôljub veel
teel kulgeist peatun olude sunnil
pôldmarjavôsatraatjas kinniolemises
ilohelinat tabada-püüda omasoodu
kellukesi hingekellamoodu löön
kas meeldid kest
mulle vastu ka sest
ihaldan alati ihaldatavat
ihualasti koorikus
hingepalatialtaril
arulagedatest armukiimas
hullude suksude hurm-hörmjas hingehunnikuis
äsja koorunud
tôugud suhtlevad jalgade abil
teatab BBC inglismaalt uudiseluulet
tôutäkud-märulimärad
esilinastusel hirnuvad siidsalt
tôuke nad ei kuule
ônnisust suurelt valgelt ekraanilt välja püüda
kyrie eleison abiga esilinastub:
”Kôiksuse puudega
sünnin,
kaheksajalgsena südamekivifestivalil ärkan!”
karjatab pinges pirn ja tegelikkuse ämblik vikerkaarel
valgustab hirmukaja - ei julge helistada
vôi oli see Apocalypsotrummi kirglik täheke
neli minoorset
metallikôlksuvat hingekella
kohtudes läbi aja ja ruumi
avalihingeaias
kuule isa-
alustan mina ekraan vastu nina
isa naeratab nukralt ja lööb esimest kella:
sa ütlesid isa
tavaliselt ikka
paps ja papa aga nüüd järsku isa
aga su lapsed on ikka täitsa vôôrad
ma ei oska nendega
mitte millestki rääkida
ja vastu mu müüri kajab:
me pole ju
kunagi eriti lähedased olnud ja me käime külas nii harva
mul vôttis ikka
tükk aega enne kui suutsin sulle andeks anda selle
et sa ära läksid
ütlen mina
isa teist kelle lööb:
ega vist jah,
ma kasvatasin teid nagu mind kasvatati
meie peres ei
olnud kombeks susserdamine ja puputamine
ja sa mäletad ju ise
kuidas see oli
müüril on tunnetekaja ja môrad:
môtlen ja mäletan
kuidas vitsa andsid ja ma ei saanud aru miks valus
vitsa käskisid meil vennaga alati ise murda ja tuppa tuua
kuidas nutsin ja anusin
pole vaja lüüa
kuidas ma ehitasin köögilauast
taburetist ja raamatutest
torni
et selle vihatud vitsa mille sa köögi ukse peale
helge mälestuse kombeks naelutasid
sealt maha vôtta
katki murda ja peldikupotti toppida
mis seejärel ära ummistus
ja sina kummikutes
kummikinnastes kirudes
selles ülepulbitsenud sitasegus
oksaraage ja junne noppisid
nagu näitsik pärja jaoks metsalagendikul lilli
vell kaja vastu teist müüri kôlab:
mäletab kui uhke sa olid kui ma esimesed sammud tegin
sa viisid mu Vana Jaani juurde Uuetoale
et näidata neile mida ma suudan
sina kükitasid käed ees nägu naerul
ja kutsusid mind nagu kutsikat kutsutakse
tule siia
no tule siia
ma hoidsin lauajalast kinni
siis tegin kolm sammu
pôlved tegid natukene haiget
aga ma tahtsin näidata et ma olen nagu sina
kahejalgne
ma ei saanud sônadest siis aru
aga mäletan neid sônu
ja tooni ja oma tundeid
sama kaja kolmandasse müüri ajub:
teadus ütleb
väike laps ei mäleta
ei saa aru
ôigus on ainult et ei saa aru sônadest
saab aru tunnetest toonist miimikast ja mäletab sônu
et hiljem aru saada
teadus ütleb titt ei kônni
ma mäletan ja kôndisin
kolm kôige tähtsamat sammu sinu jaoks
sest sa vôtsid aega minuga mängida
mu jalalabad mahtusid su pihku ära
ühe käe hoidmisel
rippusin pea alasti
siis ühe pihu peal lae all
seisin paar sekundit et vaimususest kiljudes end sirgu ajada ja laelippe katsuda
innukalt tunnustavalt
kuidas sa mind ôhku loopisid
nii kôhe ja lôbus
naersin ja lôkerdasin iga kord
kôrgele kôrgele ja ma ei kukkunud kordagi
sest sa olid kôige tugevam ja kôige targem
ma tahtsin olla nagu sina
sest ôunte abil selgitasid miks on öö ja miks päev
ja miks me maakera pealt maha ei kuku
mis keerleb kiiresti kiiresti
ja siis kui ta järsku seisma jätta
lendame me kôik kosmosesse koos hingeôhuga
metsadega
mere ja majadega
sestap oli naljakas
kui keegi tobu nôudis maakera peatamist
MA TAHAN MAHA MINNA
ja hiljem andsid
alati head nôu ja olid olemas kui abi tarvis
vastasid kôigile miks miks miks miks
sa olid olemas kui
ma ise isaks sain
sa olid olemas kui me naisega lahku läksime
ja ma ei süüdistanud sind enam et sa endale teise pere leidsid
tegelikult sul vedas su uue naisega
sest ma mäletan sedagi
et mu emaga ei olnud sul kerge-
ütlen mina
ma tean, et isa naine Maie kuulab kônet
hingekella mis vastu müüre kajab
Maie aitäh
et sa isa jaoks ja minu ja mu venna jaoks olemas olid ja ei suhtunud meisse nagu kontvôôrastesse lastesse-
ütlen mina
Maie, isa päris isiklik poputaja emme on köögis
teeb nädala jääkidest
vormirooga ahjus
vesi ahjus
isa lööb ruttu kolmandat kella
avalikudtundesônad on talle liiast kaine peaga:
mu emmega vedas
mul jah
noh, tsumm
vôtame pisikese
selle peale
seekord sumbus hääl pehmete seinte vahel kus kôik vôtavad:
kuidas sul nüüd siis endal läheb-
küsin mina
isa on vait ja
lihtsalt vaatab kaamerasilma
vaatab silma tôsiselt
isa on vait ja
vaatab
isa ei ütle
midagi
mitte midagi
midagi
köögist kostab Maie, annab hoogu:
ütle siis nüüd kôik ikka ausalt ära,
mis sul siin ikka salata
isa punastades ja häbelikult
nagu süütu kôhetu ja kondine
kiilaspäine neitsihakatis lööb selle viimase hingekellahoobi:
arst ütles
et me enam teineteist ei ei näe
kemo lõpetati
ära
et kaks viimast
kuud normaalselt süüa ja juua saaks
ja isa jätkas uhkelt
näed eile tinistasime jäägermeistri kahe peale emmega ära
pole müüri ega kaja
on kellahelin nii kôva, ei kuule midagi:
mina ei ütle midagi
mitte midagi
midagi
silma on raske vaadata
ekraani telefonil on raske vaadata
kahe kuu pärast on väga vaiksed
karantiiniga kodused jôulud
üleoleva reaalsushetkes
ilmsitormi tuulepôrmu
langen
luulemana nadi
fusioonsepuude vaevas pole müüre;
viraalne hyperreaaleluporno
kôikehôlmav vesipüks-tuulispask
raisk ei lase hüvasti jätta
silma vaadata
kätt hoida
isa mulda panna
kasvama
luban
et helistan nüüd iga nädal
ja no vähemalt lubas
jôuludeks Eestimaa
kommi Taani saata
justkui lastelastele
on neil siis barbarisse lutsutades
vanaisa mäletada
ma jätan
vähemalt pooled kommid omale
sest Kalevi komm on parem kui
hiina nahkhiir
mine putsi karantiin
ja mina
kes jäi oma isale vôôraks
ootan seda aega
kus mu vend ajab liha vardasse
vennanaine toob jääd
segan ühe dzinni ja tooniku
et mitte päris vôôraks jääda
Kui palju valgust?