jääpüügil Achillesega
kas tänavat koristatakse? kas kuldkell suus? kas lapsi saab lüüa?
kas hirmul on jalad? kas hommik on? kas kommionudele tuleb tuhin?
kui ilma on siis võtan seebi ja lähen karusmarjade sekka käsa pesema....
ja veel tahaks kellelegi tappa anda
veatu, vahest südamlik, arvan inimloomust, külmal tavel huberikus vanakala soomust
lutsutan ja haavan tulemiste kanda...
keda ma kardan?keda ma hirmutan? keda ma arvan iluhingeks?
keegi lõi kedagi kuskil, keegi soigub lumepangas vastu
leek küünlas pakub hingele roiku kui rahu on aastaid juba räämas...
ma unustan end ja oma mõtet, tunnetega on lugu pisut keerulisem
sestap kastan keeltvaid võtteid kui suhtlen suremapeamisega...
kelle hingekella sa lööd? kelle putru sa sööd?kelle nägemustes veikled?
pole neid taevas, pole neid karta, pimedust pole, pole valgust.
halli ei ole ega asjade algust...
nägid ju ise vikerkaart, tundsid teravaid külmunud kilde näos, kuulsid raginat jääs kui auku raiusime,
nüüd istu tasa et kala arvaks et sa magad,
muidu ei näkka...
--------------------------------------------------
Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" oli üks neist raamatuist mis mind südamepõhjani vapustasid. Inimest ei saa eraldada kultuurist ja keskkonnast kus ta on üles kasvanud. Keel, sümbolid, teadvus. Kui kultuur taandada universaalkeeleks, matemaatikasse-semiootikasse, kas saab must siis maalilmakodanik? Multinatsionaalsed hamburgeri klounid naeratavad masaide veiseverest punetavate suudega, aborigeenide une-ajas on maailma hävitaja/looja Kali mis võiks samahästi olla Põhja neid, kelle ema Louhi saatis oma lendmao azteekidele külla...
Maailma muistendid ja legendid saavad minu osaks üha suuremal jaol kui sukeldun inerneti stiihiasse ja suhtlen apolloni stüksi langeva veokiga.
