ÜLIMA ÜKSINDUSE MÄRGIKS
istun külmkapi ees
ja nosin vorsti



------------------------------
See oli üks mu esimesi luuletusi.
Aasta '87 otsustasin pidada päevikut, sest lugesin kusagilt, et kõik tahtejõulised inimesed, kes elus midagi savutada tahtvat, pidasid päevikut, aga pärast esimest sissekannet stiilis-
ärkasin kell X, olin koolis, sõber tuli külla ja läks koju kell X, viskas mul siibri ette ja kirjutasin esimese luuletuse, ning rohkem oma aega päeviku pidamisega ei raisanud, pidasin luulekaustikut :P
Tegelt pold see esime luuletus. Mu ema kirjutas sahtlisse, olin vist 3-4 aastane kui vanemate kapis sorides sattusin ühe vihiku peale kus oli miskit kirjas -  kuid imelikus vormis. Mul tekkis uudishimu, aga egas ma tohtinud kappides ja sahtlites sorida (see mind ei seganud :D isegi laealustes riiulites kaäisin ära ;D) kuid lõpuks ei andnud uudishimu rahu ja läksin selle vihikuga ema juurde sest see oli tema käekiri. Ja ema punastas, ma pidin lubama, et ma kellelegi ei räägi. Lubasin tingimusega, et ta mulle ette loeb (ma raamatuid juba lugesin, aga käekirja ei osanud veel - ainult trükitähti).Väljapressija :D Ta siis luges, mulle meeldis, küsisin paberit ja kirjutasin ka - trükitähtedega - salaja kirjutasime koos niimodi paarid korrad. Mis sellest edasi sai ei mäleta ja seda vihikut pole sest saati näinud. Rohkem ma ei kirjutanud, välja arvatud vanaemale sünnipäevade puhul, sest tema tegi seda kõigiga. Ta kirjutas alati uue ja värskelt loodud isikliku luuletuse kaardile, nii tundsin minagi, et peab temale samamoodi vastama.