Krüsalis katarsis ajus. Tagaplaanis tundetaust. Môttekujundid moonduvad, arenevad. Pildilsügavustes kangastub päikesepune - kumab vees ja taevas. Veepeegel hôôgab, lôkendab vastu sinist taevatahvlit ja sulandub taamal tumeda linna siluetiga.
Ehavalguse vôduhetk, - linn liibub, alistub, lôimub kahe sooja tulelôômu vahele. Stiihiate kohtumine silmapiiris, aotajus môtteaganad. Linn sureb. Vôi hoopis taassünnib koiduvalgusehällis? Aeg on hangunud silmapilku silmapiiril, on kahepalgne - valetab ambivalentselt.
Esiplaanil. Üllatusetaju! Milline kummaline, lummav tôuk! Kalliskivi lumel. Ja miks läbipaistev on, miks sädeleb ? Vôi polegi ussike-ullike, vaid kest-hubris - putukanuku jäänuk ajateljel? Nagu sôklad-agarad jäävad järgi viljateratuumast. Mis elajas see on, nii vara, talveharjas valeval rannal koorub? Uued môtteivad!
Ja nii môned viivud, mitu avastusrôômsat hetkelôiget hiljem, jôab kohale, hakkab looma; ajusulas taipan, hooman - jää. Päike sillerdab läbi jääkamaka lumisel, koheral rannaliival. On natuke kahju sellest eredast epifaaniast, ühel silmapilgul kaotatud süütusest; milline huvitav olend vôiks olnud sündida sellest jäänukust - sellisest sillerdavast, valgust murdvast, haprast? Lumemardikas? Jäähaldjas?
Nüüd vaid rannavee ja -maa piiril,
valendaval liival aimub
jäine nukk.
Metamorfoos on vaid vaimufaas -
osmoossakraalne ootemoone
jäikun'd uue elu silmapiiril,
et tõusta taas
toorutsevas evolutsioonitõukes.
